Allan Griff, konsulteeriv keemiainsener, ajakirja PlasticsToday kolumnist ja ennast realistina nimetav, sattus MIT Newsi artiklile, mis oli täis teaduslikke valesid.Ta jagab oma mõtteid.
MIT News saatis mulle aruande tseoliite, poorseid mineraale, mida kasutatakse propaani valmistamiseks vanametallist (taaskasutatud) polüolefiinidest koobaltkatalüsaatoriga.Mind üllatas, kui teaduslikult vale ja eksitav artikkel oli, eriti arvestades selle päritolu MIT-st.
Poorsed tseoliidid on hästi tuntud.Kui teadlased saavad kasutada oma pooride suurust 3-süsinikmolekulide (propaani) tootmiseks, on see uudisväärtuslik.Kuid see tekitab küsimuse, kui palju 1-süsiniku (metaan) ja 2-süsiniku (etaan) läbi saavad ja mida nendega teha.
Artikkel viitab ka sellele, et taaskasutatavad polüolefiinid on kasutud saasteained, mis on vale, kuna nad ei ole tavalisel tahkel kujul mürgised – väga tugevad CC-sidemed, pikad ahelad, madal reaktsioonivõime.Ma muretseksin rohkem koobalti kui plasti mürgisuse pärast.
Tahke plasti toksilisus on populaarne kujutlus, mis põhineb inimese vajadusel seista vastu teadusele, et saaksime uskuda võimatusse, mis ulatub tagasi lapsekingade mugavustesse, kui midagi ei saa seletada.
Artiklis on segatud PET ja PE ning see sisaldab joonist (ülal) soodapudelist, mis on valmistatud polüolefiinidest keemiliselt väga erinevast PET-st ja on juba väärtuslikult taaskasutatud.See pole ebaoluline, sest see meeldib inimestele, kes näevad palju plastpudeleid ja arvavad, et kõik plastikud on kahjulikud.
Samuti on joonis eksitav, kuna sellel on kujutatud rõngastatud (aromaatse) plasti etteandmist ja propüleeni, mitte propaani valmistamist.Propüleen võib olla rohkem väärt kui propaan ja ei vaja vesinikke.Joonisel on näha ka metaani teket, mida pole soovitud, eriti õhus.
Artiklis öeldakse, et propaani valmistamise ja müümise ökonoomika on paljulubav, kuid autorid ei anna ei investeeringute ega tegevus- ega müügi-/hinnaandmeid.Ja energiavajaduse kohta kilovatt-tundides pole midagi, mis võib muuta protsessi paljude keskkonnasõbralike inimeste jaoks vähem atraktiivseks.Polümeeriahela katkestamiseks peate purustama palju neid tugevaid CC-sidemeid, mis on põhiviga palju arenenud/keemilises ringlussevõtus, välja arvatud mõningane pürolüüs.
Lõpuks või tegelikult esiteks viitab artikkel inimeste (ja kalade) populaarsele plastipildile, jättes tähelepanuta seedimise või vereringe võimatust.Osakesed on liiga suured, et tungida läbi soole seina ja seejärel ringelda läbi kapillaaride võrgu.Ja kui palju see loeb, nagu ma sageli ütlen.Äravisatud võrgud võivad vee-elukatele olla kahjulikud, aga ka kalade püüdmine ja söömine.
Kuid paljud inimesed tahavad endiselt uskuda, et mikroplast on meie sees, et toetada nende vajadust teadusele vastu seista, mis jätab nad ilma imede mugavusest.Nad märgistavad kiiresti plasti mürgiseks, kuna see on:
●ebaloomulik (kuid maavärinad ja viirused on loomulikud);
●kemikaal (aga kõik on valmistatud kemikaalidest, sealhulgas vesi, õhk ja meie);
●muutuv (aga ka ilm ja meie kehad);
●sünteetilised (aga nii on ka paljud ravimid ja toidud);
●korporatiivne (kuid ettevõtted on loomingulised ja hoiavad hindu madalal, kui neid vastutustundlikult reguleeritakse).
See, mida me tegelikult kardame, oleme iseennast — humanipulatsioon.
Seda ei mõtle mitte ainult ebateaduslikud massid.Meie oma tööstus investeerib jõupingutustesse "plastireostuse" peatamiseks, nagu ka poliitikud, kes näevad sellise müüdi mõistmises õigesti, et tehakse seda, mida valijad tahavad.
Jäätmed on saastamisest eraldiseisev probleem ning meie plastitööstus saab ja peaks selle kadusid vähendama.Kuid ärgem unustagem, et plast aitab vähendada muid jäätmeid – toitu, energiat, vett – ning takistab patogeenide kasvu ja nakatumist, kuid ei põhjusta seda.
Plastid on suhteliselt kahjutud, kuid inimesed tahavad, et need oleksid halvad?Jah, ja nüüd ehk näete, miks.
Postitusaeg: 09. detsember 2022